Kontrolli .NET-i NO_PROXY reegleid funktsiooniga HttpClient.DefaultProxy.IsBypassed

HttpClienti dokumenteeritud keskkonnapuhverserveri poliitika järgi sobivad example.internal ja .example.internal erinevalt. Paljas nimi valib ülemhosti; algpunktiga vorm valib selle alamdomeenid.

Kui mõlemad peaksid minema otse, lisa mõlemad käivituskeskkonda:

export no_proxy='example.internal,.example.internal'

Ühenda need kavandatud olemasoleva möödasõiduloendiga. Süsteemides, kus muutujate nimedes eristatakse suur- ja väiketähti, kontrollib .NET kõigepealt väiketähelisi puhverserveri keskkonnanimesid ja seejärel suurtähelisi, nii et vananenud no_proxy võib saada eesõiguse NO_PROXY ees.

Rakenduse sees saab vaikeselektori üle vaadata, saatmata sihtkoha HTTP-päringut:

foreach (var host in new[] {
    "example.internal", "api.example.internal", "other.internal"
})
{
    var uri = new Uri("https://" + host + "/");
    Console.WriteLine($"{host}: bypass={HttpClient.DefaultProxy.IsBypassed(uri)}");
}

Katkend kasutab nimeruume System ja System.Net.Http. Kui rakendus andis selgesõnaliselt teise IWebProxy, vaata selle asemel üle tegelik käsitleja puhverserver. Määra soovitud keskkond enne, kui vaikepuhverserver algatatakse.

Need on .NET-i dokumenteeritud reeglid. Sama stringi kasutav curl-tulemus ei tõenda, et teine klient valis sama marsruudi, ja möödasõidu otsus nõuab endiselt otsest võrguühendust.