Veebipäring, mis serveris B interaktiivselt töötab, võib saada 407, kui sama käsk käivitatakse seal PowerShell remotingu kaudu. Sisselogimine A-st B-sse ei delegeeri seda identiteeti automaatselt B järgmise autentimisvahetuse jaoks.

A → remoting session on B → HTTP proxy → website

Üks toetatud lahendus on puhverserveri konto selgesõnaliselt edastada väljuva päringu jaoks. Olemasoleva PSSessioni ja nõuetekohaselt hangitud PSCredential-objektiga:

Invoke-Command -Session $session -ArgumentList $proxyCredential -ScriptBlock {
    param([pscredential]$outboundProxyCredential)

    $requestOptions = @{
        Uri = 'https://api.example/'
        Proxy = 'http://proxy.example:8080'
        ProxyCredential = $outboundProxyCredential
    }
    Invoke-WebRequest @requestOptions
}

Mandaadiobjekt on mõeldud puhverserveri kavandatud konto jaoks. Sessioon kasutab endiselt oma tavalist remoting-autentimist ning igasugune veebisaidile sisselogimine jääb selle saidi päringu osaks.

See väldib lootmist esimese sisselogimise automaatsele delegeerimisele. See nõuab aga, et kaugvastuvõtja käsitleks edastatud kontomaterjali kavandatud halduslahenduse osana. Teistel arhitektuuridel, nagu hallatav RunAs-lõpp-punkt või piiratud teenusejuurdepääs, on oma konfiguratsiooninõuded.

Kui vale eeldus olid puhverserveri vaikimisi mandaadid, registreerige konto, mille all kaugkäsk töötab, ja autentimine, mida puhverserver nõuab. Pikem veebipäringu ajalõpp ei saa puuduvaid mandaate anda.

New-PSSessionOptioni puhverserveri valikud puudutavad remoting-ühendust ennast. Seadistage Invoke-WebRequest kaugskripti ploki sees siis, kui just B väljaminev veebiühendus vajab puhverserverit.

Seotud artiklid